Suur Vene kirjanik - ja mitte ainult kirjanik, vaid ennekõike kristlane ja inimene, nagu selle raamatu lugejale avaldub - Lev Tolstoi, lahkab põhjalikult kristluse olemust ning Jeesuse õpetuse ja kirikuõpetuse vastukäivusi. Ta paljastab oma elukogemusele ja piibli uurimisele tuginedes loogilise aruteluga laialdaselt ja sajandeid viljeldud kiriku valeõpetuse, mille juhtidee ei ole mitte Jeesuse õpetus, vaid valitsejate tahtele allutamine, mis omakorda võib baseeruda pugejalikkusel või muudel mitte Jeesuse õpetusel põhinevatel omakasulikel motiividel.
Tolstoi teeb praktiliselt puust ja punaseks konventsionaalse kirikuõpetuse ja Jeesuse sõnumi vasturääkivused, mille tõttu ristiusk (või ka igasugune religioon) on tõenäoliselt väga paljudele vastuvõetamatu, sest selle Jumala ja Jeesuse nimel kuulutajad on olnud sõnades ja tegudes vasturääkivad, silmakirjalikud ja variserlikud, toetades pahatihti kurja ja halba.

Minuarust Tolstoi avab viisi kuidas usku tuleks võtta - st. mitte pimesi, vaid lisaks südamele ka mõistusega ja kaine analüüsiga.
Põhilised teesid, mille põhjal Tolstoi oma raamatus kristlust lahkab on Jeesuse käsud: ära astu vastu kurjale; ära mõista kohut teiste üle; kohtle teisi võrdväärsetena ja suhtu kõigisse heatahtlikult, ela ausalt ja kasinalt ja nii mõnigi teine rohkem või vähemtuntud põhimõte.
Tähelepanuväärne on muuseas kuidas näiteks vandetõotus, mida paljuski väga austustväärivaks toiminguks või rituaaliks peetakse, on sisuliselt saatanast ehk Jeesuse õpetusega mitte kokkukäiv. Miks ja kuidas? Tolstoi põhjendab seda väga selgelt ja loogiliselt. ( )